Keskpärane elitaarsus
	Eva Näripea

	Õismäe on keskmine. Ta on Mustamäe ja Lasnamäe vahel. Kronoloogiliselt. Ta on nagu keskmine laps, kellel puuduvad esmasündinu privileegid ja pesamuna helliku-staatus. Teda on vaevanud tähelepanu puudus. 1960. aastate optimistliku "sula" aegne Mustamäe nautis sotsialistliku linnaehituse eesrindlase heroilist aupaistet, tähistas kodanluse kitsarinnalise diktaadi lõppu ja uue, kõikehõlmava võrdsuse, homo soveticuse ajastu algust. Lasnamäe kandis diametraalselt erinevaid, kuid samavõrra intensiivseid ja pateetilisi tähendusvarjundeid, paljastades esmajoones fakti, et uuslinnajaod on demograafilised Trooja hobused, teenivad migratsiooni, mitte aga kohaliku elanikkonna huvisid. Lasnamäe kandis nõukogude süsteemi lõpliku allakäigu pitserit. Lasnamäe figureeris kaaluka nõukogudevastase argumendina laulva revolutsiooni eelses ja aegses retoorikas, ühes Ivo Linnaga röögatasid kümned tuhanded öhe: "Peatage Lasnamäe!" Tõenäoliselt olid paljud neist "revolutsionääridest" paar aastakümmet tagasi süldilaua taga sama innukalt shlaagritaktis kaasa jõmisenud Mustamäe omaaegsele hümnile - "Mustamäe valsile"... Õismäel pole oma laulugi. Ta on ümmargune ja mittemidagiütlev nagu poliitikute jutt. Ta kasvas karjamaale ilma suurema kärata, ei olnud seal enne kauneid liivaluiteid ja männitukki (nagu Mustamäel) ega muinasaegseid kivikalmeid (nagu Lasnamäel), polnud looduslikke või ajaloolisi väärtusi, mida ehitaja buldooser oleks ohustanud. Õismäe võrsus kõigi rõõmuks, nagu ilus lihtne lilleke. Trollipeatused ja poedki nimetati põllulillede (Kullerkupu, Nurmenuku, Meelespea), mitte morbiidset heroilisust sugereerivate ja progressi verstaposte põlistavate ajalooliste figuuride järgi. Perioodikas ilmusid Õismäe ehitamise ajal enamasti üksnes kohustuslikud raportid linnajao autoritelt-arhitektidelt, millele refräänina lisandusid üksikud sama kohustuslikud (enese)kriitika noodid. Kuid ei midagi liiga dramaatilist.
	Õismäe on elitaarne. Tallinna kolmest uuslinnajaost on Õismäe elupaigana kõige hinnatum. Omamoodi staatusesümboli maine omandas ta juba 1970. ja 1980. aastatel, kuid ka praegu tunnistavad soolased kinnisvarahinnad jätkuvalt piirkonna suhteliselt kõrgest koteeringust. Põhjuseks on ühelt poolt linnaosa kompaktsus ja suhteliselt väike elanike arv (Õismäe ehitamise ajal planeeriti selleks 40 000, mis on kordi väiksem kui Mustamäel või hiljem lausa hiiglaslikuks paisunud Lasnamäel), Mustamäest parema planeeringuga korterid ja kõrgem ehituskvaliteet (väidetavalt saavutas just Õismäel Elamuehituskombinaadi toodang kvalitatiivse tipu), samuti kohaliku supelranna olemasolu (Harku järv), teisalt aga visalt kaduma kippuv müüt sellest, et vastupidiselt Lasnamäele on tegemist eestlaste asumiga. Juba 1970. aastail oli Õismäed käsitletud musterlinnaosana: just Õismäe osales ühena kümnest uusrajoonist üleliidulises keskkonnapsühholoogia ja -sotsioloogia alases uurimisprogrammis, tollal ülitrendikas ettevõtmises, mis vastupidiselt oma eesmärkidele asetus Eesti kontekstis hoopis masselamuehituse õõnestaja rolli. Õismäe mainet see, tõsi küll, kõigutada ei suutnud. Linnaosa positiivsele mainele andis veelgi tuult tiibadesse selle autoritele 1986. aastal omistatud kõrge autasu - NSV Liidu riiklik preemia. Nagu tellitult oli selleks ajaks juba linastunud linnaosa juhtiva planeerija Mart Pordi stsenaariumi põhjal valminud dokumentaalfilm "Väike-Õismäe - rõngaslinn", õõnsalt merkantiilne ja tüüpiliselt nõukoguliku ilukõnelise ekraanikeelega "reklaamklipp". Elitaarset ja pealtnäha kadestamisväärselt klatsipildilikku "musterõismäelase" olmet ja hoolimatu karjerismi kurblikke tagajärgi demonstreeritakse menukirjanik Raimond Kaugveri ülipopulaarse romaani "Meie pole süüdi" ainetel tehtud naiivsevõitu telefilmis "Õnnelind flamingo": edukate vanemate (ema juhtiv kaubandustöötaja, isa keskastme ehitusbürokraat - mõlemad ametid, mis tollases defitsiidiühiskonnas kõrgest palgast vaatÕ et olulisemadki) hellitatud pojast saab kurjategija, kui poistekamba väikese naljana alanud huligaansus lõpeb saatuslikult - üks vanapapi lükatakse Õismäe rõngaslinna keskel asuvasse tiiki, kus ta õnnetul kombel upub. See on hetk, mil Õismäe keskpärasus kaob ja elitaarsus asendub Unheimlichega ning viivuks vilksatab midagi selle rahutukstegeva "metafüüsilise ruumi" laadset, mida nii tabavalt Mustamäe näitel kirjeldas Mati Unt "Sügisballis", kuid mida ei kunagi varem ega hiljem eesti kirjandus ja film pole Õismäelt enam leidnud. Õismäe on identiteet on skisofreeniline, nagu nõukogude inimese omagi: keskpärane ja elitaarne ühtaegu.
	| Estonian Art 1/03 (12) | Published by the Estonian Institute 2003 | ISSN 1406-5711 (Online) | ISSN 1406-3549 (Printed version) | einst@einst.ee | tel: (372) 631 43 55 | fax: (372) 631 43 56 |