511 paremat fotot Marsist Tallinnfilm, 1968
	August Künnapu intervjuu filmi rezhissööri Andres Söödiga

	August Künnapu (AK): Minu arust on 511 paremat fotot Marsist üks eesti parimaid dokfilme. Rääkige palun filmi saamisloost. Andres Sööt (AS): Täpselt ma ei mäleta, aga vist päris algus oli selline, et me olime Vilniuses Balti dokumentalistide iga-aastasel kokkutulekul. Kadunud Ülo Tambekiga istusime ühes Vilniuse kohvikus, oli aasta 1966 või 1967. Tol korral Vilniuse kohvikud olid positiivses mõttes Tallinna omadest üle ja rääkisime, et peaks meie kohvikukultuuri allakäimisest kriitilise filmi tegema. Ja siis hakkasingi tegema. Stsenaarium võeti vastu, anti võimalus ja raha filmimiseks. Tavaliselt ikka juhtus, et algne stsenaarium pandi kõrvale ja hakati nullist peale, et vaadata, mis tegelik elu toob. Ega siis ei teadnud ju ka, mis sest kõigest välja tuleb. Proovisime ühes ja teises kohvikus.
	AK: Kui te filmisite kohvikus inimesi, kas Te eelnevalt ütlesite, et, palun, ma nüüd filmin? AS: Ei-ei. Praktiliselt see on kõik tehtud niinimetatud varjatud kaameraga. Kõige markantsem näide oli võib-olla kohvikus Pärl, ma ei teagi, mis ta praegu on. Seal oli tavaline klassikaline Tallinna kohvik, kus käisid vanamutikesed ja kohvitanted ja mõnikord käisid ka nooremad inimesed. Selles kohvikus me ehitasime nurka väikese kapikese. Kaamera panime sinna sisse, et kohvikukülastajatele silma ei paistaks. Kaamera pidi vaikne olema ja vaiksed kaamerad olid kahjuks kohutavalt suured, neid tuli kahe mehega tõsta. Kapikesse mahtus ka üks inimene. Mina ronisin sinna enne kohviku avamist sisse ja tulin välja võib olla vahest alles õhtul. Kapis oli väike piluaken, millest objektiiv mahtus läbi vaatama ja nii filmisime. Loomulikult keegi ei aimanud. Sai ka filmitud väikese käsikaameraga, mis küll kärises. Kohvik Moskvas oli õhtune publik noored, kella viie paiku vanad mutikesed läksid ära ja orkester hakkas mängima. Kära läks nii suureks, et kaamera kärisevat häält polnud eriti kuulda. See oli selline reportaazhkaamera. Tavaliselt võtsime kuuese laua ja mul olid sõbrad ka kaasatud. Panime kaamera enda kõrvale. Ega need noored seal praktiliselt eriti suurt tähele ei pannud. Kuigi tollal oli igasugune filmimine suurem sündmus kui praegu loomulikult.
	AK: Selle filmi kompositsioon on huvitavalt üles ehitatud. Lisaks kohvikumelule on seal kasutatud ansambel The Beatles'i muusikat, Artur Alliksaare luulet ja teaduslikku teksti elu olemasolust Marsil. Rääkige, kuidas see asi tekkis. AS: Nõuandjaid oli väga palju. Kuidas filmi teha ja millist muusikat kasutada. Mina olin alguses selle poolt, et kasutada originaalset kohvikumuusikat. Pärast see plaan natuke muutus, kuna teksti osas tulid suured muutused sisse. Keegi kolleegiumist soovitas teha kontrapunkti. Kasutada luulet ühes tsitaatidega äsjailmunud populaarteaduslikust brosüürist Kas Marsil on elu. Neid siis hakati välja noppima ja vaheldumisi luuletustega andsid nad selle filmi närvi. Pärast seda ei sobinud enam muidugi tavalist muusikat kasutada ja muusikaline kujundaja andis nõu, et teeme biitlitega. Filmi esimene osa tuli kohviku originaalmuusikaga ja teine osa biitlitega.
	| Estonian Art 2/03 (13) | Published by the Estonian Institute 2003 | ISSN 1406-5711 (Online) | ISSN 1406-3549 (Printed version) | einst@einst.ee | tel: (372) 631 43 55 | fax: (372) 631 43 56 |