10 kysimust Raoul Kurvitzalt Eve Kasele

	1. Sinu ja minu loominguavaldused on saanud olulisi tõukeid yhest ja samast aegruumist - õppisime samaegselt ERKI's, ning ka meie läbimurre avalikkuse ette toimus samaaegselt, 80-date aastate laulva revolutsiooni ning NSVL kokkukukkumise kontekstis. Ent meie mõlema loomingus oli tol ajal ka mitmeid muid paradigmaatilisi paralleele - ma pean siin silmas eelkõige mytoloogilisi teemasid, millega mõlemad toona teineteisest täiesti sõltumatult tegelesime. Kuidas Sina niisugust kokkusattumust seletaksid? Lihtne oleks ju öelda, et ju õhus oli midagi, aga pean seda kokkusattumust pigem juhuseks. Oma õpiajast mäletan vaimset vaakumit, kaheksakümnendate esimesel poolel kunsti tulijaid võib ühe käe näppudel üles lugeda. Noored kunstnikud olid igavesti noortena tundunud ANK-i ja SOUP-i seltskonnad, üleelmisel ja eelmise kümnendi vahetusel alustanud. Pärast ERKI lõpetamist 1984. aastal (aastaarvu järgi lõpetasime tõesti koos) olin täiesti üksi, illustreerisin raamatuid (mul vedas, et sain kujundada piisavalt häid raamatuid) ja tahtsin hirmsasti kunstnikuks saada. Minu puhul jooksid kolm põhjust kokku: 1. Lugesin tol ajal päris palju luulet ja mütoloogilist kirjandust, sealhulgas ka eeposi. 2. Õpetasin lastele Kunstikoolis linoollõiget - tehnikat mida olin õppinud koolis lausa vihkama, kuna olin lõigates pidevalt verine. Tõotasin isegi oma õppejõule, et ei tee elus iial enam ühtegi linoollõiget, viis aastat hiljem ilmusin avalikkuse ette just värviliste linoollõigetega. 3. Kahe mulle olulise inimese surm 1987. aastal, üks neist tähenduslik, teine müstiline - mind vapustanud ja loominguliseks tegevuseks otsustava tõuke andnud sündmus. Sinuga, Raoul tutvusime me alles vist 1988. aastal, kui me mõlemad olime juba "jala ukse vahele saanud".
	2. Olen avaldanud Sinust kaks kirjutist, ja arvan, et just selles teises neist õnnestus mul ysna jõhkralt dekonstrueerida skeem, mille alusel Sa oma teostes enigmaatilisust ehk "Saladust" konstrueerid. Ent kindlasti oled Sa oma siseilmas avastanud ka niisuguseid saladusi, mis Sinu endagi jaoks on jäänud dekonstrueerimatuteks. On's nende hulgas ka niisuguseid, mida Sa lausa ei julgekski oma loomingus rakendada, ja millised need oleks? Millised on need "Saladused", mis ka Sinu enda jaoks on jäänud saladusteks? Paraku pean tõesti tunnistama, et keegi ei ole mind nii tabavalt paljastanud, kui Sina. Suht ebahuvitav saladus on see, et olen ikka veel (skeptiline) idealist ja romantik (seda ju kõik eestlased häbenevad!). Pärissaladustesse suhtun väga tõsiselt. Arvan, et olen hea saladuste hoidja. Järelikult ei ole mul siinkohal ka midagi öelda. "Saladused" on kandunud minust loomingusse alateadvusest ja kindlasti on osa minu jaoks siiani saladused, kuna neil ei ole üheseid seletusi või mitte mingisuguseid seletusi, teistele ei ole ma visuaalset adekvaati leidnud.
	3. Kindlasti leidub isiksusi, kelle "mina" ongi sedavõrd monoliitne nagu tervemõistuslikkust eeldav yhiskond seda näha tahaks, kuid vaatamata Sinu silmatorkavalt jõulisele ja äärmiselt terviklikuna mõjuvale karakterile ma Sind seesuguses yheplaanilisuses siiski ei kahtlustaks. Millised on need "minad", keda Sa oma psyhhes oled avastanud; kuidas neid tajud, käsitled, struktueerid? Mul on iseendaga aeg-ajalt üsna raske koos elada, kaldun ühest äärmusest teise. Loomulikult meeldib mulle rohkem olla otsustav, ratsionaalne, energiline, aktiivne, optimistlik ja hea suhtleja - nii on lihtsam elada. Seejärel on oodata vahepealseid variante, hullemal juhul tõstab minus pead tegelane, kes tunneb end täiesti mõttetuna, kes ei suuda otsustada elu pi3siasju, kellele tundub, et ei saa millegagi hakkama. Nooruses olin küllaltki depressiivne tüüp, aldis kõikvõimalikele kannatustele. Samas ma ei teadvusta, et mu loomingus oleks jälgi mu depressioonidest, mis on mind minevikus pikkadeks perioodideks teinud loomevõimetuks. Depressioon on olnud time-out, aga mitte loovas või positiivses mõttes - see on mahakriipsutatud aeg. Ehk on oma mina tagasipeegelduses suhtlemises teatud roll ka inimestevahelisel keemial. Olen tähele pannud, et mõni eriti jõuline ja hüperaktiivne inimene on pidanud mind täielikuks flegmaatikuks, mõni teine jälle jõuliseks tankiks.
	4. Mis yldse on Sinu jaoks "mina"? Kas ning/või kuidas on Sinu isiksuse kese Sinu jaoks määratletav? Ma ei saa kuidagi väita, et oleksin oma mina lõpuni tundma õppinud. Võib olla on isiksuse kese ümmargune, lõuna- ja põhjapoolusega, seal on avastatud maid ja valgeid laike, torme, vahel lausa tsunamisid, päikesepaistet jne. Kogu see seesmine kupatus toimib oma liikumistes ilma tuntava reeglipärata. Üldjoontes me ju arvame end hoomavat. Reageerides ümbritsevaga ja teiste inimestega võib aga ikka üllatusi ette tulla, mis annavad tunnistust sellest, et oleme ennast või teisi kuidagi valesti hinnanud mistõttu ka "mina" saab korrigeerimistvajavaid signaale. Inimene on ju keeruline.
	5. Libarebased, libarebaseks olemine, libarebasus. Kahtlemata on Sinus midagi rebaselikku, millest sa oled ka ise piisavalt teadlik. Sind vaadates tabab mind iga kord kujutlus, kuidas valgeotsaline, ruuge ning kohev saba Sinu seeliku all vonkleb: yhele poole, teisele poole, yhele poole, teisele poole... Milline on see tunne - olla (liba-)rebane, ja mis sellega kaasneb? Minu jaoks on libarebane üks ütlemata peenekoeline, tundeline, vaimuannetega erootiline ning salapärane tegelane. Aitähh, Raoul, võtan sinu arvamist ülima komplimendina. Kahjuks või õnneks pole keegi peale Sinu mind libarebaseks pidanud.
	6. Maod, roomajad, Meduusa pea. Ma loodan, et tunned end neist märksõnadest piisavalt shokeeritult. Mis jama sul nende asjadega on? Seletamatutel asjaoludel olen lapsepõlvest peale paaniliselt kartnud libedaid ja voolujooneliselt liikuvaid olendeid. Põhjus on madude võdinaidtekitavalt ülimalt kummalises anatoomia, liikumise, ootamatu reaktsiooni ja fantaasia kombinatsioonis. Roomajate ja kahepaiksete raamatut lehitsedes kasutasin lehtede pööramisel poolemeetrist joonlauda, sest ma ei teadnud, millisel leheküljel võib mind tabada mõni eriti ohtlik madu. Vaid madude olemasolu tõttu ei reisinud ma kõrbesse ja eelistasin liustikke. Kohates mao kujutist raamatus või filmis, käivitus mul momentaalselt fantaasia ja sellele vastav tormiline reaktsioon. Tohutu tahtepingutusega olen saavutanud, et vihmaussi kohates ma korraks vaid kangestun ja tavaliselt enam ei karjata.
	7. 90-date jooksul liikusid Sinu ja minu kunstilised fookused ning meetodid yha enam teineteisest lahku, kuid mingil hetkel oli seda yllatavam tõdeda, et taas teineteisest täiesti sõltumatult käsitleme me äkki yhteaegu yhtesid ja samu teemasid, rakendades isegi yhtesid ja samu materjale - ma pean siin silmas otse loodusest pärnevast ainesest, metsamarjadest ja muust orgaanilisest materjalist, loodusega sonduvaid teoseid meilt mõlemalt. Millest taas niisugune kokkusattumus? Näen siin liikumises mytoloogilistelt teemadelt ökoloogia juurde teatavat seaduspära, ent kuidas Sina seda järjekordset kokkusattumust seletaksid? Üheksakümnendad olid meie kunstielus tormiline muutuste aeg. Näen asja nii, et ainult isiklik sügavalt läbielatud kogemus muudab sind ennast ja sinu loomingut. Sa võid jälgida kunstielu ja -trende, aga kui hakkad midagi mehhaaniliselt järele tegema, ei ole see veenev. Mina asutasin end üheksakümnendate alguses maale elama, kus mul ei ole trükipressi ja harjunud mugavusi. Sain emaks. Hakkasin järk-järgult distantseeruma oma eelnevast loomingust. Samas osalesin mitmes rahvusvahelises workshopis, mis mõnel juhul toimusid looduses, kus oli tegemist kunstitegemise seisukohalt teistsuguse keskkonnaga ja materjalidega. Võttes arvesse ka mõningat inertsi, viis see mõne aja pärast siiski loomulike muutusteni isiklikus loomingus, loodusest pärit materjalide kasutamiseni. Massilised workshopid, kunstnike suundumine loodusesse ja sellesse varasemaga võrreldes teistsugune suhtumine oli siinmail üheksakümnendate nähtus. Ilmselt oli see see, mis tol hetkel just mulle sobis ja milles ennast leidsin.
	8. Sinu loomingut vaadates jääb mulje, et Sa tegeled täiest põhimõtteliselt vaid isikliku tasandiga. Ent kuidas konstitueerid sa enda jaoks yhiskondlikku ruumi - poliitilist, sotsiaalset, ajaloolist? On sellistel mõistetel sinu loomingus yldse mingisugust potensiaalset kohta või tähendust? Olen elanud oma teadliku elu kahes totaalselt erinevas ühiskondlikus ruumis ja väärtustan seda kogemust väga just vaatepunktide erinevuse tõttu. Mõelda vaid, kui erineva kaalu- ja tähendusega võivad olla erinevad nähtused, väärtused ja mõisted erinevates ajaloolistes ja poliitilistes ruumides! Seega, kõik on suhteline, mis tuleb väljastpoolt. Seda olulisem on see, mis tuleb lastetoaga ja see, et inimene tunneks ära oma tee ning ei kalduks rajalt kõrvale. Mind huvitab inimene, tema käitumise motiivid ja mehhanismid nii "väikestes kui ka suurtes mängudes". Selles mõttes huvitavad mind nii poliitika kui ajalugu, kunstnikuna ei ole need minu teemad. Poliitika on lähemal ärile kui õiglustundele ja südametunnistusele (mis on mulle tähtsad), seega pahatihti amoraalne. Mõisted poliitiline, sotsiaalne, ajalooline on viimase 10 aasta kunstielus saanud jälle kohustuslikuks normiks. Naiivne oleks ette kujutada, et kunst võiks poliitikat kuidagi mõjutada, kui siis ainult kommenteerida. Me täidame inimestena erinevaid sotsiaalseid rolle, mul on neid neli. Antud hetkel kunstnikuna tunnen, et mul on üks periood jällegi seljataga. See on puhta lehe tunne - ma ei välista midagi, aga ma ei luba ka midagi.
	9. Kirjelda palun oma loomeprotsessi - seda mis teose alates algimpulsi tekkimise ootamisest kuni teose fyysilise valmimiseni toimub Sinu tunnetes ja Sinu peas. Olen selline emotsionaalne loojatüüp, kes algimpulsiks vajab pigem "suurt tunnet" (katarsist), kui ratsionaalselt midagi planeerib. Sellele järgneb "pimeduses kobamine" (ehk visuaalse adekvaadi otsimine - magusvalus piinlemise periood) lootuses kuskile välja jõuda (lausa religioosne motivatsioon). Väliselt olen hästi hajameelne. Ratsionaalne mina on siis hõivatud visuaalse tsensori rolliga, kes tööprotsessis kiretult praagib välja ülearusena tunduva. Sellele järgneb karm teostusperiood, kui tean mida teen, mis nõuab küll vaimset pingutust, aga rohkem kannatlikkust ja pühendumust. Selline stsenaarium võiks kehtida enamuses, mu kümne esimese loominguaasta puhul täielikult ja tingib elukorralduses tsüklilisuse. Ma ei ole see tüüp, kes suudaks luua deviisi all "mitte päevagi jooneta".
	10. Oletame, et ma teen Sulle ettepaneku teha koos yks performance, ning delegeeriksin selle väljamõtlemise ning lavastamise täielikult Sinu hoolde. Kirjelda palun niisugust võimalikku performance'it (kõik mõeldavad vahendid ning toimumiskohad olgu võimalikud, vaid toimumisaeg olgu taganemistvälistavalt fikseeritud: homme, kell 16.00). Me läheksime ja kallistaksime inimesi. Sütiste teel. Ravi ja Magasini tänaval.
	| Estonian Art 2/03 (13) | Published by the Estonian Institute 2003 | ISSN 1406-5711 (Online) | ISSN 1406-3549 (Printed version) | einst@einst.ee | tel: (372) 631 43 55 | fax: (372) 631 43 56 |